Streik on kestnud 3 päeva ja 4. päeva hommikuks on selge, et valitsuse propaganda mõjub halastamatult. Esimese relvana meditsiinitöötajate vastu toodi välja palkade võrdlus maksuameti või Statistikaameti järgi, kus vaadati lõpuks saadud brutopalku. Neis arvestustes ei kajastunud tööaeg ehk ületundide tegemise asjaolu. Kui võrdlus oleks olnud tunnipalga põhine, siis võrdlus teiste erialadega oleks olnud adekvaatsem. See on nagu õpetajatega, kellele Res Publica haridusminister Toivo Maimets lubas (heale õpetajale) head palka aga kui tuli lubaduse lunastamise aeg, siis selgus, et häid õpetajaid justkui polegi. Samamoodi käitutakse praegu arstidega, kes peavad töötama ülekoormusega ja tegema lisatööd ning selle järel neile öeldakse, et olete liiga palju pingutanud sellise hea palga eest ja olge tagasihoidlikumad oma nõudmistes. See võimaldab mööda vaadata asjaolust, et ülekoormuse põhjuseks on töötajate vähesus. Vaatasin just eilsest Äripäevast, et võrreldes möödunud aastaga on meil vähemaks jäänud tuhat meditsiiniõde. Alles oli neid 7,7 tuhat. Ansipi kolmanda valitsuse ametiaja alguses aga 8,7 tuhat. Pevkuri töö, et meditsiiniõdesid on vähemaks jäänud.
Arstide palk saab tulla maksumaksjate rahadest. Õiglasem oleks öelda, et arstide praegune palk tuleneb meie maksusüsteemist. Me kogume tulumaksu nagu Bulgaaria või Venemaa, kus kõigile on üks tulumaksumäär vastavalt 13% ja 10% aga palku võrdleme Soome või Norraga. Praeguse maksusüsteemi juures ei saagi inimestele rohkem maksta ja ainus võimalus lisaraha leidmiseks on valitsuse jaoks aktsiiside tõstmine ehk kaudne maksustamine.
Huvitavaid argumente on valitsus kasutanud meditsiinitöötajate streigi nõrgestamiseks. Esimene neist oli riikliku lepitaja ametis oleva kohusetäitja Priit Pärna väide, kes oli või on jätkuvalt IRL-i ridades, et streik on ebaseaduslik. Väidetavalt ei tohi kollektiivlepingu kehtivuse ajal streikida. Ma pole kontrollinud, kas nendes streikivates haiglates on hetkel kehtiv leping või on streik selle tulemuseks, et lepingut pole sõlmitud. Sellisel juhul esitas Priit Pärn laarikule kohaselt pooltõde, sest kehtiva lepinguga haiglad ei streigi aga ilma lepinguta võiksid seda teha aga neile edastati valeinfo, justkui nad ka ei tohiks. See on riiklik survestamine.
Teine väide on streikijate nõuete kahtluse alla seadmine. Näiteks öeldakse, et need on liiga laialdased ja hõlmavad ka poliitilisi nõudmisi. Kuni selleni välja, et nad tahavad muuta kogu meditsiini rahastamise süsteemi. See pole ju nii aga riigi ametnike poolt esitatuna jätab streikijatest negatiivse mulje. See on ebavõrdne võitlus, kus inimeste aitamisele pühendunud inimesed peavad konkureerima poliitikutele omastes tõe väänamise võistlustel ehk palgatud rääkijatega (PR-inimesed).
Rosinaks valitsuse kreemisel koogil oli nende möödunud nädala teade, et järgmise aasta eelarve sai ära kinnitatud ja parlamendile esitatud. See on selge märk, et streikige palju tahate aga riigieelarvet te muuta ei saa, sest seda otsustavad Riigikogus Reformierakonna, IRL-i ja SDE saadikud ehk ametlik ja poolametlik koalitsioon.
Kokkuvõttes peab Ansipi valitsus propaganda sõda omaenda töötajate vastu. Märtsi alguses sõditi õpetajatega, keda esitleti ka valitseva režiimi vastu põhjendamatult kriitilistena. Tulemuseks käivitati nende töökohtade vähendamise programm, mida tuntakse koolide reformina ja mille sisuks on gümnaasiumite arvu vähendamine ehk õpetajate koondamine, mille tulemusel peaks säilivate ametikohtade palk tõusma. Seda tahtsid ju õpetajad, et nende palk tõuseks. Valitsus võttis neid kuulda, vähendab lähiaastatel nende arvu ja tõstabki palku. Ilmselt samamoodi läheb ka arstidega, kes peavad oma ridu veelgi rohkem kokku tõmbama, et igale üksikule makstav palk saaks mingi protsendi tõusta. Arstid soovisid muidugi töötundide arvu vähenemist ja palga tõusmist aga saavad töötundide tõusu ning keskmise palga tõusu. Eilses Ringvaates luges Marko Reikop ette ka põhiseaduse paragrahvi, et mitte kedagi ei tohi takistada Eestist lahkumisel. Lisaklausel oli seadust rikkunud inimeste kohta. See oli ka ilmne teade arstidele, et streigi asemel lahkuge Eestist. Nagu ütles president Toomas Hendrik Ilves 2006. aasta oktoobri alguses oma programmilise kõne pealkirjas „Teeme Eesti suuremaks“. Mõelge kui vahvalt see kõlaks, et Eestist pärit arstid on tööl ka meie naaberriikides ning nende patsientideks on sinna riiki tööle läinud endised eestimaalased. Vinge, teeme Eesti suuremaks, kolime kõik rikkamatesse riikidesse elama. Või nagu sõnastas Andrus Ansip 2006. aasta detsembris alanud kampaaniaga, viime Eesti 15 rikkama riigi hulka (elama).
