Patoloogiline valetaja ja kahel korral valitsusest lahkuma pidanud (mõlemal korral valetamise pärast!) Mart Laar on taaskord hakkama saanud ennekuulmatu avaldusega. Nimelt lubas ta sõrmuste vennaskonna ehk Eesti Üliõpilaste seltsi liikmete listis, et “Eesti riigi ründajad lastakse maha, seda garanteerin”.
Ilmselgelt pidas ta silmas Karen Drambjani, kes 11. augustil sisenes Kaitseministeeriumi ruumidesse, lõhkas seal suitsupomme, kamandas paar töötajat ühte kabinetti ja lõpuks hukkus politsei kuulide läbi. Siiani pole selge, miks ei õnnestunud temaga läbirääkimisi alustada, sest mingeid nõudmisi tal ei olnud, inimesi ta ei vigastanud ega kedagi pantvangi ei võtnud. Drambjan oli ise kõige suurem ohver, sest ta lasti maha.
Pikaro märkis, et ilmselt Laar ei teadnud, et minister ei saa anda käske kaitsepolitseile, K-komandole ega politseile. “Lisaks ta ei tea, mida see avaldus tähendab; kolmandaks ta ei kujuta ette, kes või mis need vaenlased on. Ta ütles veel, et ta garanteerib – mida ta siis selle garanteerimise all mõtles, milliseid jõude või seadusandlust? Ta ei tea, mida ta räägib, anname talle sellepärast andeks.”
Eestile ei sobi mõrvamisest mõtlev minister. Iga õigusrikkumise korral tuleb karistust mõista seaduste järgi, mitte lihtsalt inimene maha lasta.
Millisel viisil määratletakse Eesti riigi ründamine? Kas seda teeb Mart Laar ja otsustab ainuisikuliselt, kes maha lasta või elama jätta? Mõne jaoks on riigi ründamine ka see kui küsid valitsusliidu senise tegevuse kohta. Seniste poliitiliste otsuste vastu olles muutud kohe kindlasti riigi vastaseks, sest poliitikutel on komme ennast riigiga samastada.